Meie Gruusia „Ajujaht“ on täie hooga käima läinud. On põnev ja õpetlik. Usun, et nii meile kui ka projektis osalejatele :).
Mida projektis osalejad on õppinud ja mida saavutanud, sellest kirjutan projekti lõpus. Praegu aga meie endi senised õppetunnid.
Projektijuhtimise poole pealt on olnud tegemist kultuurierinevustest ja harjumustest arusaamise ja sellega kohanemisega. Näeme vaeva, et aru saada, mida inimesed tegelikult mõtlevad, kui nad midagi ütlevad või teha lubavad. Grusiinid kipuvad kõike lubama ja võimaldama, aga siis tegelikkus on midagi muud. Lihtsad asjad nagu videole heli lisamine – „that’s a problem“. Alguses „yes, yes, of course“ ja siis „hmm, that’s a problem“, on täiesti tavaline asjade käik. Aga positiivne on see, et lõpuks on siiski kõik võimalik ja asjad laabuvad. Lihtsalt ära oota, et see juhtub esimese küsimise peale või et lahenduse peale ise tullakse. Mitte midagi ei ole enesestmõistetav.
Pidev hilinemine on samuti asi, millega minul isiklikult on keeruline leppida. Ükskõik kui palju rõhutada, et õigel ajal kohale ilmumine on äärmiselt oluline (nt muidu jäävad koolitajad lennukist maha vmt), ei ole see siiani midagi muutnud. Inimesed saabuvad suvalisel ajal. Ei ole imestada, kui lausa paar tundi hiljem kui koolituse algus. No jäin bussist maha või kodu on kaugel või muu vabandus. Ah jaa, siis need vabandused. Mitte vabandused stiilis „mul on kahju“, vaid stiilis „dog ate my homework“. Ja seda mitte ainult tudengite poolt, vaid täitsa täiskasvanud inimesed toovad sellised jaburaid vabandusi, et ajab naerma.
Lubadusi täidetakse vaid nõudmise ja korduva meeldetuletamise peale. Leppisime osalejatega kokku, et iga nädala esmaspäeval tuleb neil esitada raport oma edasiminekute kohta. Treenisime siis paar nädalat – saatsin palve saata raport ja siis saatsin meeldetuletuse. Saabus neljanda nädala esmaspäev … ja mitte kõssugi. Mitte üks meeskond ei saatnud iseseisvalt oma raporteid. Kui ei küsi/käsi ja tagant ei torgi, siis ei juhtu mitte midagi.
Hästi vahva on aga jälgida noori koos töötamas. Kambavaim ja meeskonnatunne tekivad neil väga kiirelt. Samuti on nad üksteise suhtes väga hoolivad ja elavad südamest kaasa teiste meeskondade edusammudele. Üksteise esitluste peale plaksutatakse, jagatakse kiitusi, soovitakse aidata. Noorte silmad säravad ja soov midagi ise ära teha ja saavutada on ülimalt suur. Ja see on väga vahva!
Vot sellised armsad veidrused on Gruusia noortel. Tuleb oma põhjamaine korraarmastus ja punktuaalsus korraks tagaplaanile suruda ja nautida protsessi teadmis- ja tegutsemishimuliste noortega.
Meie projektist tehti ka kohapealne reportaaž, mis on päris lustlik lugemine ja annab samuti ettekujutuse, millega me seal tegeleme:
Projekti veebikodu: http://www.tsu-entrepreneurship.com/ Projekti kodu Facebookis: https://www.facebook.com/TSUentrepreneurship
Lo Rihvk, TSU School of Entrepreneurship projektijuht