Sellisele küsimusele otsis vastus Ronald Coase, mees kes 22 aasta eest sai oma töö eest Nobeli preemia. Ronald Coase sündis 29. detsembril 1910 ning suri 2. septembril 2013 üle 102 aasta vanusena.
Tegemist oli värvika majandusteadlasega, kelle teosed on sisuliselt avaliku sektori ja majanduse koosmõju arusaamise aluseks.
Milleks on vaja ettevõtteid, selgitas juba 1932. aastal uurimistöös. Tema raamat „The Nature of The Firm“ valmis viis aastat hiljem, millal ta ka abiellus. Tollal 21-aastase nooruki valminud uurimisartikkel jäi küll suuresti tähelepanuta.
Coase tõi oma esimeses raamatus välja, et ettevõtted on vajalikud, kuna turul on ettevõtete vahel kulutused – kvaliteet, hinnad, lepingute täitmine jne. Ettevõtte sees need aga puuduvad. Seetõttu võiks ettevõte põhimõtteliselt kasvada lõputult, tegelikult on aga ka seal sees juhtimise ja koordineerimisega seotud kulud, mis ettevõtte suurusega kasvavad. Mistõttu tekivadki ka valikud, kus tuleb kas „ise teha“ või „sisse osta“, kuid mis iseloomult on sarnased. Coase uurimistööst tulenevalt saab paremini aru ka arenguriikidest, kus India Tata grupp või Türgi Koc Holding oma sadade eri valdkondades tegutsevate ettevõtetega tundub tänase äriloogikaga mõneti arusaamatu, teisalt kui ettevõtete vahelised tegutsemise kulud on suured, kapitali ja tööjõuturg ebaefektiivne, on erinevates valdkondades tegutsemine loogiline lahendus.
1950. aastatel uuris Coase USAs Buffalo Ülikoolis erinevaid avalikke teenuseid osutavaid ettevõtteid. Sellest 1960. aastal valminud „The Problem of Social Cost“ näitas, et riikide valitsustel on turgude reguleerimiseks märgatavalt vähem põhjuseid, kui varem hinnati. Ehk siis, näiteks musta tossu välja ajav korsten võib teisi inimesi häirida. Kuid kas korstna omanik maksab nendele, keda see häirib või ümbritsevad inimesed maksavad korstna omanikule, et ta probleemi lahendaks, teeb majanduslikus mõistes sama välja. Sellest on tulenenud täna sisuliselt kõikides arenenud riikides levinud poliitika „saastaja maksab“, samuti põhimõte, kus odavam on saastajal maksta kannatajatele kui kannatajatel organiseerida ennast, et läbi rääkida omanikuga.
Paljuski Coase mõttetööst on tulenenud ka raadiosageduste oksjonid – kõige enam sagedust väärtustav raadiokanal või muu kasutaja on valmis selle eest ka kõige rohkem tasuma. Mistõttu sellest tulenevalt on mõistlik ühiskonna jaoks müüa neid oksjonil.
Makroökonoomikas on Coase’st kindlast meeles Coase teoreem, mis käsitleb tema esimesest suuremast tööst sisuliselt nelja lehekülge ning oli Coase enda sõnul pigem teiste autorite kujundatud nimetus tema toodud lahendusele kui otseselt tema enda väljatoodud.
Viimane raamat Coase abil valmis 2010. aastal Hiinast ja Vietnamist koos kaasautoriga Wang Ning – How China Became Capitalist. Ajakirjad Washington Post on nimetanud tema tööd kokkuvõttes „võimatu kokku võtta“, Slate Magazine on nimetanud teda maailma üheks väljapaistvamaks majandusteadlaseks ning Forbes nimetas teda „suurimaks, paljudest suurtest Chicago majandusteadlastest“.
R.I.P, Ronald Coase!