Mis suudab muuta inimesi, kogukondi, ühiskonda ja elukeskkonda? Muuseum

Puupüsti põnevil inimesi täis kohvik Klaus Eesti Disaini majas neljapäevasel õhtul on üks märk sellest, et Eesti muuseumide- ja kultuuriringkondades tekitab elavat huvi ja põnevust küsimus: milline saab või peaks olema tuleviku muuseum? Ja et ühiskondlikud, majanduslikud ja tehnoloogilised arengud leiavad aset aina kiiremas tempos, polegi tulevik just eriti kaugel silmapiiri taga. Piisab, kui vaadata aastasse 2020.


Kui intervjuus ETV-le tunnistas Kadrioru Kunstimuuseumi direktriss, et lossi arendustöid planeerides ei tekkinud algul isegi mõtet vajadusest planeerida ruume haridustegevuseks, siis tänasel päeval ei toimi ükski tegus muuseum ilma haridus- ja meelelahutusprogrammideta. Kadrioru Kunstimuuseumi Lossikoolgi on siin heaks näiteks.


Digitaliseeritud kogud, mobiilirakendused, publikut kaasavad näituseprojektid, sotsiaalmeedia loominguline rakendamine turunduskommunikatsioonis – kõik see on reaalsus ka juba Eesti ärksamates muuseumides. Muuseumid on suutnud vabaneda oma tolmulõhnalisest ja nurgas kuduvate saalivalvuritega kuvandist. Kuhu siis auväärsel kogumis-, uurimis-, säilitamis- ja vahendamisülesandeid täitval muuseumil on liikuda, muutuda, areneda?


Neil teemadel ärgitas Briti Nõukogu toetatud Kella 5 tee’l mõtlema Sarah Boiling (Audiences London). Kuigi Sarah väljaöeldu ei rabanud ehk uudsusega oli tema sõnum ühtaegu inspireeriv, diskussioonile ärgitav ning kui äratuskell tegutsemiseks uinujatele. Muuseumikülastus peaks olema inspireeriv, kaasahaarav ja meeldejääv. Ja seda eesmärki ei ole võimalik saavutada, pakkudes kõigile kõike. Taaskord jõuame nii küsimuseni, kas me teame, kes on meie muuseumi külastajad ning miks nad tulevad, kuidas nad end muuseumis tunnevad ning kas pakutu ja kogetu vastas nende ootustele? Süsteemne ja sügavuti minev külastajate uuring on tööriist, mida vahel ei osata ja vahel ei taheta kasutada. Siin on oluline meenutada, et keskendumine kitsa süvahuviga või juba harjumuspärastele kliendigruppidele ei olegi ehk piisav. Eesmärk võiks ju olla haarata ja kaasata ka neid inimesi, kes täna mingil põhjusel muuseumis ei käi, edastada sõnumeid neid gruppe kõnetaval moel ja pakkuda ka neile sobival viisil muuseumides peituvat väärtust.


Sarah tutvustas põgusalt Suurbritannia Muuseumide Assotsiatsiooni juhtimisel koostatavat strateegiadokumenti Museums 2020. Isegi muuseumide innovatsiooni lipulaevas – Ühendkuningriigis – on selle peamised arengupostulaadid elavat arutelu ja erimeelsusi tekitanud. Mulle meeldib, et see strateegiline raamistik vaatab kogumise, uurimise ja säilitamise ülesannete taha ja küsib: miks me seda kõike teeme? Kelle jaoks me seda teeme? Väljakutsuvad ja ambitsioonikad ülesanded: muuta paremaks inimeste elu, teha neid õnnelikuks, suurendada inimeste heaolu, tugevdada kogukondi ja sidemeid selle liikmete vahel, integreerida paremini erinevaid sotsiaalseid gruppe, suurendada kaasatust, panustada haridus- ja kultuurielu edenemisse ühiskonnas ning aidata muuta inimeste käitumist säästlikumaks jätkusuutliku (elu)keskkonna nimel – need on tuleviku muuseumi olemise ja tegutsemise argumendid.


Kuidas tundub? Kas julgeme väita, et külastaja lahkub muuseumist õnnelikumana, tundlikuma sotsiaalse närviga või ehk pisut valgustununa?

Lähemalt saab Museums 2020 kohta lugeda lingilt: http://www.museumsassociation.org/museums2020