Muuseumide ja atraktsioonide külastatavust mõõdetakse kõikjal. Loomulikult on see hädavajalik. Mõne külastusobjekti puhul on täpselt teada, millised külastajate segmendid millal ja miks tulevad, teised rahulduvad umbmääraste andmetega ja deklareerivad, et pakuvad midagi (kuid mida siis?) kõigile. Uhkusega näidatakse ülespoole suunduvaid külastuskõveraid joonistel. Rohkem ja rohkem külastajaid – on see ikka alati hea eesmärk?
Eestis on nn eurorahade toel uuendatud ja loodud mitmeid muuseume ning ekspositsioone. Veelgi arvukamalt on neid muuseume ja turismiatraktsioone, mille arendusideed äraütleva vastuse tõttu on seni jäänud teostamata. Üks olulisemaid kriteeriume, mille põhjal arenduste rahastusotsuseid kaalutakse, on külastajate arv. See on justkui tugevus, mida ei saa kuidagi kahtluse alla seada. Muidugi on numbrid ja tõusujoones graafikud inimestele suhteliselt lihtsasti mõistetavad, kuid kas ei peaks rohkem vaatama numbrite taha, kvalitatiivsete väärtuste, nagu külastajate rahulolu, haaratus, külastuse mõju maailmavaatele ja ühiskondlike protsesside ning nähtuste mõistmisele, inimeste emotsionaalsele tasakaalule, heaolule. Seda loetelu võiks jätkata ja muidugi ka vaidlustada.
Kuid kas muuseum või atraktsioon, mille näitusesaalides ja galeriides tungleb sadu inimesi ja mis toimib nagu konveier, meenutades lennujaama, kus mass kuhugi kiirustab, heites üle ringisebivate peade aeg-ajalt pilke helendvatele infopaneelidele ning rõõmustades lõpuks õnneliku maandumise üle kodusel diivanil on ikka suuteline täitma oma missiooni ja külastjate ootuseid? Kas selline keskkond ikka võimaldab suhestuda, dialoogi astuda, kunstiteostesse või ekspositsiooni sisestatud sõnumeid dekodeerida? Kas nõnda on võimalik saada täiuslikku ja unustamatut külastuselamust, mida muuseumilt või atraktsioonilt ootame?
Üsna palju on muidugi enda teha. Tunni-pooleteisega ekspositsioonilt läbi joostes ei saagi endale lubada süvenemist. Ka neli tundi galeriides veetes on ilmselt vastuvõtuvõime piir ületatud ja üledoos käes. Mida siis teha? Banaalne soovitus oleks süüa elevanti tükihaaval ehk nautida ekspositsiooni nagu toitu gurmeerestoranis: pisut korraga, aga kõigi meeltega tunnetades ja nii öelda kohal olles, lastes endast läbi pinnapealsemad ja sügavamad sõnumikihid, kunstiteoste ja nende autorite või eksponaatide lood. Nii ennast ette valmistades ja avades oleme loonud vähemasti meist endist olenevad eeldused ainukordse ja sügavalt puudutava külastuselamuse saamiseks. Pealegi on hea põhjus uuesti tulla olemas, sest avastamata gurmeemenüü on veel pikk.
Miljonite külastajatega lennujaama meenutavad muuseumid ei asu muidugi Eestis, kuid ka meie kodutanumal on siin-seal juba probleeme kvaliteetset külastuselamust tagava mõistliku külastajate hulga ületamisega atraktsioonidel. Poolteist tundi järjekorras ühe ekspositsiooni elemendi ees või nügimine-trügimine piletijärjekorras, lärmakas galerii, on kui mõru pill eeldatava hõrgu toidu sees.